Kogukond kui nähtus kuulub lahutamatult inimeste igapäevaelu juurde. Enamik meist kuulub ühte või mitmesse kogukonda. Me tihti ei mõtle kogukonna mõiste sisu ja piiritlemise üle, kuid intuitiivselt kogeme kogukonna tunnet või selle tunde nappust oma elus. Ühiskonnas kasutatakse kogukonna mõistet üsna sageli. Siiski, kõik inimkooslused meie ümber ei ole kogukonnad. Pere on pere. Suguvõsa on suguvõsa. Meeskond on meeskond. Omavalitsus on omavalitsus. Kogukonna mõiste selgitamiseks on oluline avada mitmeid tähenduskihte. Kogukonna mõiste hõlmab endas palju erinevaid, kuid ka ühiskonna dünaamilisuse tõttu muutuvaid aspekte. Lihtsal viisil markeerides on võimalik öelda, et kogukond on katustermin ja erinevatel kogukonnaliikidel on teatud ühisosad. 

Kokkulangevateks tunnusteks on inimestevaheline sotsiaalne suhtlemine, vastastikune seotuse tunne ja seetõttu on võimalik väga üldistatult (nähtust avamata) kirjeldada kogukonda kui inimeste hulka, kes jagavad teatud kindlaid tunnuseid. Kogukonna mõiste avamisel vaadatakse esiteks sümbolistlikku, teiseks pragmaatilist funktsiooni ja kolmandaks kogukonnatunde nähtust ning selle seost kogukonnategevustes osalemisega.

Dagmar Narusson (PhD)
Tartu Ülikooli kogukonnatöö õppejõud ja sotsiaalse innovatsiooni teadur,
avatud dialoogi praktik

Sissejuhatus artiklist “Kogukonna tähendused”, loe edasi … 

Tänases Eestis keskendutakse erinevate arengu- ja tegevuskavade väljatöötamisel ja muutuste planeerimisel tihtipeale probleemidele ja otsitakse neile lahendusi. Kogukondades on selline lähenemine pigem kurnav ja inimeste motivatsiooni vähendav. Lahendust vajavad ühiskondlikud probleemid on üldjuhul komplekssed ja üksikisiku jaoks võib nende lahendamine tunduda ülejõukäiv. Aktiivsed kodanikud on tihtipeale tegusad mitmes valdkonnas ja mitmes kogukonnas, nende tähelepanu on sageli killustatud erinevate osapoolte vahel ja panus võib “kaotada” kindla eesmärgi. Aktiivsed tegutsejad väsivad ja põlevad läbi, samas kõrvalejääjates, vähemaktiivsetes ei osata näha ressurssi, kellele toetuda ja keda teadlikult kutsuda kaasa tegutsemises osalema. 

Ressurssidel põhinev lähenemine keskendub kogukonnas olemasolevate erinevate ressursside avastamisele ja lähtub põhimõttest, et igas inimeses on midagi väärtuslikku, mis aitab kaasa kogukonna ja kogukonnas olevate suhete arendamisele. Fookus on suhete ja kohaliku elu korraldamisel, mis lähtub kogukonnas olevatest ressurssidest ehk tugevustest.

Ressursipõhine lähenemine kogukondadele ja kohaliku elu korraldamisele on teaduspõhine kogukondade arendamise mõtteviis, mis viimastel aastatel on saanud palju tähelepanu ja katsetamist (rakendamist) üle maailma. ABCD lähenemisviisi kasutamise praktikad näitavad, et inimeste  ühendamine ja elanike vaheliste suhete loomine suurendab sidusust ja vastastikust toetust. Inimeste sidumine ühiste huvide ning oskuste põhiselt ja ressursside (nii materiaalsete ressursside kui ka oskuste ja teadmiste) vahetamise võimaldamine aitab kogukondadel tuvastada nende jaoks kõige relevantsemad küsimused ja teemad, mis vajavad lahendamist. ABCD mõtteviisi juurutamine aitab näha kogukondi (kohalikke inimesi) kui rikkaliku külluse allikat. 

ABCD on oma olemuselt kohapõhine, põhinedes kogukonnale ja selle geograafiale, ressurssidele, tugevatele külgedele ja talentidele. ABCD lähenemisviisi esimene etapp on kohalike inimeste, aga ka organisatsioonide, looduse, infrastruktuuri, traditsioonide, lugude jm ressursside tundmaõppimine. Ressursside avastamise järel uuritakse avastatut lähemalt, eesmärgiga arendada välja uued võimalused, mis panustavad kogukonna heaolusse. Viimases etapis seostatakse ja ühendatakse inimeste anded, oskused, teadmised jm ressursid kogukonna teiste ressurssidega, et luua nähtav ja elujõuline kogukond. ABCD lähenemisviisi üks osa on tegevuste hindamine, sest toimunu analüüsimise käigus on võimalik avastada toimivaid struktuure ja mehhanisme, sh on oluline kasvatada kogukonna inimeste endi uurimis- ja sisulisi teadmisi kogukonna arendamisest.

Kokkuvõtvalt tegeletakse ABCD lähenemise raames 

• kogukonnas asuvate ressursside (inimesed, grupid, organisatsioonid, loodus ja 
• infrastruktuur, lood ja traditsioonid) avastamise, 
• visioonide loomise, 
• kogukonnast tulevate teemadega ja neile sobivate tegutsemisviiside kavandamisega ning 
• hindamisega.

ABCD lähenemise rakendamise tulemusena

• kasvab kogukonna toimevõime ise hakkama saamisel ja koostöö tegemisel erinevate osapooltega (teised kogukonnad, KOV, maakondlikud arenduskeskused jt); 
• kasvanud toimevõime alla liigitub ka arusaam, et kogukondi ei juhita ühe inimese poolt vaid kogukonnad tegutsevad meeskonnana – inimesed jagavad omavahel vastutust, olles avatud ja pidevas muutumises, valmis võtma mingites tegevustes liidri rolli. See omakorda aitab lahendada kogukonna ühele eestvedajale pandud koormust ja seetõttu nende läbipõlemist ja tagab kogukondade kestlikkuse;
• kogukonnas on olemas suhted inimeste vahel ja need suhted on tugevnenud;
• kogukonnal on suurenenud motivatsioon ja suutlikkus osaleda ja olla kaasatud KOVi erinevates protsessides;
• on olemas kokkulepped kogukonna määratlusest ja esindajatest ning koostööst omavalitsusega.